Liivvormi valmistamise põhitooraineks on valuliiv ja vormiliiva sideaine. Kõige sagedamini kasutatav valuliiv on räniliiv. Kui ränidioksiidliiva kõrge -temperatuuri jõudlus ei vasta nõuetele, kasutatakse spetsiaalseid liivasid, nagu tsirkoonliiv, kromiitliiv ja korundliiv. Liivavormide ja -südamike piisava tugevuse tagamiseks ning sulametalli käitlemisel, kokkupanemisel ja valamisel mitte deformeerumisel ega purunemisel lisatakse tavaliselt valamise ajal vormiliiva sideainet, mis seob lahtised liivaosakesed omavahel.
Enim kasutatav vormiliiva sideaine on savi. Vormiliiva sideainena saab kasutada ka erinevaid kuivavaid või pool{1}}kuivavaid õlisid, vees-lahustuvaid silikaate või fosfaate ning erinevaid sünteetilisi vaiku. Liivavalus kasutatavad välised liivavormid jaotatakse kasutatava sideaine ja tugevuse kehtestamise meetodi järgi kolme tüüpi: savimärjad liivavormid, savist kuivliivavormid ja keemiliselt karastatud liivavormid.
